E) Mered ja jõed Koraanis:

Kaasaegne teadus on avastanud, et kohtades, kus kaks merd omavahel kokku saavad, on nende vahel tõke, mis jagab nende veed nii, et kummalegi jääb oma temperatuur, soolasus ja tihedus. 1 Näiteks Vahemere vesi on leige, soolane ja Atlandi ookeaniga võrreldes madalama tihedusastmega. Kui Vahemere vesi Gibraltari väina kaudu Atlandi ookeani suubub, jätkab ta veel sadu kilomeetreid oma teekonda ligi 1000 meetri sügavuses, säilitades seal oma soojuse, soolasuse ja tiheduse 2 (joonis 13).

Kuigi mõlemas veekogus on suured lained, tugevad hoovused, tõusud ja mõõnad, ei segune nende veed ega ületa nendevahelist tõket.

Koraan räägib meile sellest nähtusest järgmist:

Ta on lasknud vabalt kohtuma kaks merd. Nende vahel on tõke, mida nad kumbki ei ületa.

Kuid kui Koraan räägib soolase ja mageda vee erinevusest, siis mainib ta, et nende vahel on tõkkega „eraldustsoon”

Tema see on, kes on lasknud vabaks kahte sorti vee: üks maitsev ja joodav ja teine soolane ning ebameeldiv. Ja Ta on pannud nende vahele tõkke ning eraldava tsooni.

Kuid miks mainib Koraan magedast ja soolasest veest rääkides eraldustsooni, kuid kahe mere eraldamise puhul seda ei tee?

Kaasaegne teadus on avastanud, et suudmetes, kus mage vesi soolasega kokku puutub, on olukord kahe mere puutekohaga võrreldes erinev. On avastatud, et soolase ja mageda vee kokkupuutekohas asub „järjest väheneva tihedusastmega tsoon” 3 Selles eraldustsoonis asuva vee soolasusaste on nii mageda vee kui ka merevee omast erinev 4 (joonis 14).

Eraldustsoon avastati alles hiljuti, kuna selleks läks vaja väga täpset ja moodsat tehnikat temperatuuri, soolasuse, tiheduse, hapniku lahustuvuse jms. mõõtmiseks. Inimsilm ei ole mingil juhul võimeline märkama kahe mere veesisalduse erinevusi, nagu ka mere- ja jõevee kohtumisel tekkiva eraldustsooni olemasolu.